Tõu ajalugu
Cavalier on ühest küljest väga vana tõug, üks vanemaid tõuge Inglismaal. Teisalt võib tõu algusaastaks lugeda 1926. ja öelda, et cavalierid ei ole sajanditki vanad. Oleneb, kui sügavale keegi viitsib kaevata. Selge on, et 16., 17. ja 18. sajandi autorite maalidel võib väikseid cavaliere meenutavaid seltsispanjeleid näha nii tihti, et on ohutu järeldada sülespanjelite massilist levikut Inglise kõrgaadli hulgas. Seltsikoerad olid kogu Euroopas õukonnadaamide hulgas populaarsed igapäevased seltsilised, usaldusväärsed sõbrad ja kaaslased, kuid ka väga praktilised öised küljealusesoojendajad külmade kivilosside seinte vahel ning kirbukogujad ajal, mil vannis käidi paar korda aastas ja isiklik hügieen oli kõrgaadli hulgas kehvemal tasemel kui talupoegadel.
Päris sügavale ajalukku kaevudes pakub näiteks Margaret Workman oma raamatus "The Cavalier King Charles Spaniel" (Workman, 1999) välja, et Inglise sülespanjelite põlvnemist võib jälgida lausa kuni 3000 aasta taha. Nimelt väidab ta, et juba 1000 aastat enne kristlikku ajaarvamise algust eksisteerisid Malta saarel kahte tüüpi väikesed seltsikoerad. Tänapäevase Malta koerakese tüüpi koeri saarelt välja ei müüdud, kuid teist tüüpi, mis meenutas ilmselt tänapäevast kääbusšpitsi, lubati Itaaliasse viia. Neist väikestest koertest võib leida pilte Vana-Rooma ajast. Kui Idamaadest toodi Itaaliasse puna-valgeid orientaalseid koeri, segunesid need Maltalt pärit kohalike väikekoertega ja tulemuseks oli pisike puna-valge spanjel, mida võib näha mitmete kuulsate Itaalia kunstnike maalidel, üheks tuntuimaks näiteks on Titiani Venus Couchee aastast 1538:
William Secord viitab oma raamatus "Dog Painting" Antonio Pisano maalil The Vision Of Saint Eustace kujutatud kahele väiksele punasele koerale kui "kahtlemata tänapäevase King Charles Spanjeli esivanematele", nimetatud maal pärineb 1440ndatest aastatest (American CKCS Club, 2011):
Workman jätkab, et Itaalia klassikute maalidelt tuttavaid väikseid, terava koonu, kõrgel asetsevate kõrvade ja lühikeste peadega karvaseid spanjeleid viidi 16. sajandi keskel Prantsusmaale, kus nad õukonnas väga populaarseks said. Prantsuse õukonnast olid pärit ka kuningas Charles II ülipriviligeeritud sülespanjelid, kelle seltskonda ta eelistas oma õukondlaste omale ning kel oli kuninga dekreediga lubatud käia igal pool, kaasa arvatud lossid, kirikud, restoranid jne. Teadaolevalt pole seda dekreeti tänaseni tühistatud, niiet cavalierid on ainsad koerad, kes Suur-Britannias igal pool lubatud peaksid olema.
Inglismaal segunesid Itaaliast ja Prantsusmaalt pärit väga väikesed ja kerged sülespanjelid kohalikest jahispanjelitest pärinevate natuke suuremate variantidega, milliseid samuti õukonnas peeti (Charles I spanjelid, Marlborough hertsogi "blenheimid"). Neid võib näha näiteks Van Dyck'i maalil The Three Eldest Children Of Charles I (1630):
Legendi järgi pärineb blenheim värvuse hinnatud lozenge (spot, punane täpp pealael keset valget lauku) just Marlborough hertsogi suurematelt jahispanjelitelt - nimelt olevat hertsoginna 1704. aastal abikaasat lahingust koju oodates istunud akna all, oma tiine lemmikspanjel süles, ja surunud pöidlaga koera pealaele. Kõik kutsikad olevat sündinud täpiga pealael ja see jäi Blenheimist pärinevate koerte tunnuseks. Siisiki võib juba 1550ndatest pärit maalidel näha lozenge'iga sülespanjeleid. Vaieldav on, kust pärinevad värvused black and tan ja ruby, Workman pakub välja segunemise mustade Inglise jahispanjelite ja lokkiskarvaliste Hispaania trüflikoertega 17.-18. sajandil.
Tänapäeval tuntuimad maalid cavalieridest pärinevad 19. sajandist ja selleks ajaks olid moevooluks saanud orientaalsed tõud eesotsas eksootilise välimusega mopsiga. Ka Inglise sülespanjeleid üritati teha võimalikult eksootiliseks, ristates neid mopside ja muude idamaiste tõugudega. Landseeri maalidelt on võimalik jälgida aadlike lemmikspanjelite muutumist. Üks kuulsamaid cavaliere kujutavaid maale on kusagilt selle muutumise keskelt pärit The Cavalier's Pets aastast 1845:
Sajandi keskpaigaks olid kuningakodade seltsispanjelid muutunud ümara kolju, madala kõrvade asetuse, lühikese nina, suurte silmade ja alahambumusega koerteks, keda me täna teame King Charles Spanjelina ja sellistena aretati neid teadlikult edasi ka tõukoeranduse mõtestatud ja institutsionaliseeritud teed minnes, kui 1873. loodi Inglise Kennelklubi ja hakati korraldama koertenäitusi. Pikaninaline, lamedakoljuline sülespanjel oli praktiliselt välja surnud.
Esimesel, 1926. aastal, kandideeris auhinnarahale vaid 4 koera - 2 emast ja 2 isast, teisel aastal 3 koera kummastki soost. Võitjad ei oma tõu seisukohast mingit tähtsust. 1928. aastal osales juba 5 isast ja 9 emast ja isaste võitja Ann's Son võitis järjest ka ülejäänud kaks aastat. 1928 tulid entusiastid kokku ja moodustasid Cavalier King Charles Spanjelite Klubi ning panid kirja esialgse tõustandardi, modelliks ees seesama Ann's Son, kellest on tänaseks säilinud kahjuks ainult üks pilt, mis koera elussuuruses näinute sõnul ei näita teda just parimast küljest:
Ann's Son oli väga laialdaselt kasutatud aretusisane ja praktiliselt kõik tänapäevaste cavalieride sugupuud on võimalik temani tagasi viia (tema lapselapse, Daywell Roger'i kaudu).
II maailmasõda pidurdas entusiastlike taastajate tööd, tehes niigi väga väheste aretusisaste juurde reisimise võimatuks ja kasvatajad olid sunnitud tegema väga lähedast inbreedingut, et üldse jätkata. Ka Kennelklubi ei tunnustanud tõugu selle vähese arvukuse tõttu väga pikka aega. Kuid kasvatajad tegid sellel suunal palju tööd, näitasid oma cavaliere rahvale näitustel, kus nad ametlikult osaleda ei saanud ning osalesid nö kodukoerte klassides. Tõu suurepärane, ülisõbralik iseloom, suuresilmne armas välimus ja kerge hooldatavus võitsid kiiresti populaarsust. 1945. aastal sai Cavalier King Charles spanjel lõpuks Inglise Kennelklubi poolt tunnustatud kui päris tõug ning cavalierid olid sellega lubatud ametlikult näitustele. Esimene tšempion cavalier oli Ann's Son'i lapselaps Daywell Roger, piltlikult öeldes kõikide tänaste cavalieride esiisa:
Tõu populaarsus hakkas kiiresti tõusma ja 1960ndaks aastaks oli registreeritud cavalieride arv Inglismaal neljakohaline. 1963. aastal võitis cavalier esimest korda Cruftsil rühma - blenheim CH Amelia Of Laguna sai astuda BIS-ringi seltsikoerte rühma parimana. Täpselt 10 aastat hiljem, 1973. aastal, saavutas cavalier ülima võidu ja blenheim Alansmere Aquarius võttis nii rühmavõidu kui oli Cruftsi BIS. Aquarius ei olnud selle suurvõidu ajal veel isegi mitte tšempion:
Aquariuse edu tõi tõule veelgi populaarsust ja cavalieriklubisid asutati üle maailma. 70ndate lõpuks oli cavalier pea kõikidel näitustel seltsikoerte rühma kõige arvukamalt esindatud tõug. 1988. aasta juubelinäitusel osles aga juba 777 koera (http://www.thecavalierclub.co.uk, 2011). Ka 90ndatel oli cavalier pidevalt seltsikoerte rühmas enimesindatud tõug, kuid tänasel päeval on populaarsus jäänud chihuahuade, Prantsuse bulldogide ja muude moetõugude varju.
Tõuühing registreeriti cavalieridele aastal 2003, mis esialgu tegutses pigem sotsiaalse suhtluse ja vaba aja veetmise klubina. Terviseuuringuid tehti aretuskoertele üsna kaootiliselt ja iga kasvataja oma äranägemise järgi, kõik käis vabatahtlikkuse alusel. Suure töö ja vaidlemise tulemusena kehtestati kohustuslikud terviseuuringud 2010. aastal, mille tulemusel muutusid kohustuslikuks südame-, silma-, ja põlveuuring. Peale kooskõlastusringe teistes klubides ja EKLis arutlust võttis Kennelliit aretuseriuuringud 2012. aastal vastu, 2017. aastal neid pikendati 2022 aastani. Soovituslikud on DNA uuringud CC/DE (Curly Coat and Dry Eye Syndrome) ja EF (Cavalier Episodic Falling) suhtes ning MRI süringomüeelia suhtes. Silmas tuleb pidada, et tõuühing nõuab uuringute tegemist, kuid haigete koerte aretuses kasutamist ei piira.
Cavalieril on neli tunnustatud värvust: blenheim on pärlvalgel taustal asetsevad sügavpunased laigud; tricolour on pärlvalgel taustal asetsevad süsimustad laigud ning tan-märgised näol (kulmudel, koonul, põskedel), esi- ja tagajalgadel, saba all; ruby on üleni sügavpunane (mahagon), valged laigud ei ole soovitatavad, kuid võivad esineda rinnakul, käpaotstel, koonul; black and tan on üleni süsimust tan märgistega näol (kulmudel, koonul, põskedel), rinnakul, esi- ja tagajalgadel, saba all, valged märgised ei ole soovitatavad, aga võivad esineda.
Ajalooliselt uuritakse aretuskoertel ka silmi ja põlvi, mõnedes riikides tehakse düsplaasiapilte puusadest. Patella luksatsioon on probleemiks teatud liinides, kuid tõus üldiselt seda väga palju ei esine. Silmaprobleemidest on rohkem levinud võrkkesta düsplaasia (RD), mille esimene aste on mRD ja see ei mõjuta koera nägemist, sellist koera võib ka aretuses kasutada, kui paariline on RD-vaba. RD järgmised astmed (gRD ja tRD) mõjutavad ka koera nägemist ja igapäevast toimetulekut ja nende diagnoosidega koerad ei peaks kuuluma aretusse. Esineb ka pärilikku katarakti ehk kaed ja PRAd (progresseeruv retinaal-atroofia) - mõlemad toovad kaasa koera pimedaks jäämise ja nende diagnoosidega koerad ei tohiks pääseda aretusse. Düsplaasia osas uuritakse cavaliere näiteks USAs ja sealsest statistikast lähtub, et puusaprobleeme esineb tõus rohkem, kui koerte suurust arvestades arvata võiks. Erinevatel hinnangutel on düsplaasia 16-30% cavalieridel (OFA andmebaas, 2020).
Viimasel ajal on hakatud rohkem tähelepanu pöörama neuroloogilistele haigustele süringomüeeliale (SM) ja chiari-laadsele malformatsioonile (CM), viimased kaks esinevad enamasti koos ja on teine tõus esinev väga suur terviseprobleem. "Chiari-laadne malformatsioon ja süringomüeelia (CM/SM) on progresseeruv konditsioon, mis koosneb kahest eristatavast, kuid omavahel tihedasti seotud patoloogiast. Antud seisundeid esineb nii koos kui ka eraldi mitmetel koeratõugudel, kuid Cavalier King Charles spanjelitel (CKCS) on märgatud eelmainitud sündroomi ebatavaliselt kõrget esinemissagedust. Chiari-laadne malformatsioon on iseloomustatav kolju kuklaosa moodustavate luude arenguhäirete ja väikeaju kaudoventraalse osa sopistumisega läbi suure kuklamulgu selgrookanalisse. Süringomüeelia korral on iseloomulikeks muutusteks seljaaju tsentraalkanali laienemine ja/või iseseisvate vedelikuga täidetud õõnsuste ehk süürinksite tekkimine seljaaju kudede vahele. Peamiseks sümptomiks CM/SM korral on valu, kuid võib esineda ka teisi neuroloogilisi nähtusid. Sündroomi täpne tekkemehhanism on veel välja selgitamata, kuid tõendid näivad viitavat, et CM on SM väljakujunemisel oluliseks põhjuslikuks teguriks. Samasugust tendentsi on täheldatud ka humaanuuringutes, kus on selgunud, et CM on sagedasim SM väljakujunemise põhjus inimestel. Uuringud on nii inimestel kui loomadel näidanud CM/SM puhul tugevat pärilikku tausta, mistõttu võib oletada, et probleem on suure tõenäosusega geneetiliselt edasi kanduv" (Ülevaino, 2012).
CM on tõus tõesti väga levinud, kuid kas seda saab klassifitseerida haigusena, või peaks konditsiooni ümber defineerima teatud tõugude fenotüüpiliseks eripäraks, nagu osad neuroloogid soovitavad, on veel vaidlemise küsimus. Kui paljudel cavalieridel võiks olla asümptomaatiline SM ja kui paljudel on SM sümptomitega, on samuti veel vaidluse järgus, samuti ei ole selgeks vaieldud konditsiooni keerulised pärilikkusmehanismid. Pärilikkusastmeks on SM uurimisest oma elutöö teinud neuroloog Clare Rusbridge andnud mõõduka 0.37 kuni tugeva 0.64. (Rusbridge, 2010). Osades riikides on SM uuring aretuskoertel kohustuslik olnud juba pikka aega ja nende andmete põhjal on olnud võimalik ka järeldusi teha. Kuigi ei ole täiesti selge, milline on SM pärilikkusmehanism, on täiesti selge, et SM on pärilik ja mida suurem osakaal on SM0 (puhas) uuringutulemusega koertel pesakonna sugupuus, seda suurema tõenäosusega on pesakonna kutsikad terved (Laterveer, 2020). Kasvatajad üle maailma üritavad järgida praeguseks optimaalseiks peetavaid aretusjuhiseid (tabel) ning uurida nii palju koeri kui võimalik. Alates 2020. aastast teostame ka Dingir-ra aretuskoertele süstemaatiliselt MRI-uuringut SM ja CM suhtes.
Nn uute haigustena on esile kerkinud ka retsessiivse monogeense pärandumisega Cavalier Episodic Falling Syndrome ja Dry Eye/ Curly Coat Syndrome, mida seni ilmselt on esinenud sama palju kui praegu, kuid mis pole diagnoosini jõudnud. Alates 2011. aastast on võimalik mõlema sündroomi osas teha lihtsat DNA testi. Senise statistika järgi on DE/CC kandjaid kogu populatsioonis umbes 19% (haigeid peaaegu 0, sest nad ei ela piisavalt kaua, et testida), EF kandjaid umbes 19% ja haigeid 1% (Animal Health Trust, juuni 2012). Teadmata EF/CC/DE tulemusega vanemate paaritusi ei tohiks tänaseks enam toimuda, sest need on 100% välditavad.
Üha rohkem hakatakse maailmas cavaliere testima ka degeneratiivse müelopaatia suhtes (DM), mis on progresseeruv seljaaju haigus. See ilmneb tavaliselt vanemas eas (7-8-9-aastaselt) tagakeha nõrkusena, liikumisraskustena ja halvatuselaadsete sümptomitena ja võib progresseeruda üsna kiiresti. DM on samuti monogeense retsessiivse pärandumisega, kuid esineb mõnesid üksikuid nn valepositiivseid ja valenegatiivseid tulemusi ("haige" tulemusega koerad, kes kunagi haigeks ei jää ja "terve" tulemusega koerad, kes siiski haigestuvad), mistõttu paljud ei soovi seda testi kasutada. Kuna cavalier on üks suuremas riskis olevatest tõugudest, oleks nende puhul hea siiski ka DM osas DNA test aretuskoertele teha.
Eesti koerte terviseuuringute tulemused on kõik avalikud ja üleval EKL registris register.kennelliit.ee. Enne kutsika võtmist peaks kindlasti huvi pakkuva pesakonna vanemate sugupuid registris põhjalikult uurima - mida rohkem 0, leiuta ja puhas tulemusi esivanematel seal esineb, seda parem. Mida vähem on esivanemaid uuritud, seda kahtlasem. Ka see, kui uuringuid on palju, aga tulemused on midagi muud kui 0, leiuta jne, on parem kui sootuks puuduvad uuringud.
Erinevalt teistest spanjelitõugudest ei esine cavalieridel palju kõrvapõletikke, kui kõrvu peale pesemist ja ujumist korralikult kuivatada ja föönitada. Kui koeral ei esine allergiaid ja toidutalumatust, ei tohiks ka pärmi-infektsiooniga probleemi olla. Pärm on seenhaigus, mis määrib karva punaseks ja ajab sügelema. Selle kutsub esile nõrk immuunsus, talumatus mingite ainete suhtes, niiskus, nahaärritus jne, kuid algallikas on pärilik. Kui kutsikate vanematel on käpad, kõrvad, suuümbrus, rinnaesine vmt tumeroosa ja/või sügelev, siis on kutsikal tulevikus pärmi vohamisega probleeme. Selliste muredega koerad ei peaks aretusse kuuluma. Pärmi-infektsiooni tunneb ära väga spetsiifilise kibeda pärmise lõhna järgi ja pruuni-punaka värvi järgi sügeleval pinnal.
Teatud liinides Eestis esineb cavalieridel üsna palju gastrointestinaalseid probleeme (kõhulahtisust). Õrnaks seedimiseks nimetatud probleem on suure tõenäosusega ühekülgne soolestiku mikrofloora ja nõrgapoolne immuunsüsteem, mille vastu aitab toidu mitmekesistamine (lisaks kuivtoidule ka toor- või kodutoidu andmine, probiootikumide kasutamine kuuridena jne), immuunsüsteemi tugevdamine looduslike vahenditega jms.
Väga palju inglisekeelset informatsiooni cavalieride tervise ja viimaste teadusuuringute kohta leiab lehelt cavalierhealth.org - tegemist on väga informatiivse ja pidevalt täieneva lehega, kus avaldatakse ainult rangelt teaduslikku ja tõenduspõhist infot ja uuringuid, mis on läbinud range teadustekstide avaldamise protsessi.
American Cavalier King Charles Spaniel Breed Club, The. The Cavalier King Charles Spaniel Breed Guide. USA, 2011.
American Kennel Club. Cavalier King Charles Spaniel Breed Standard. (http://www.akc.org/breeds/cavalier_king_charles_spaniel/breed_standard.cfm)
Animal Health Trust. Frequency Of Two Desease-associated Mutations in Cavalier King Charles Spaniels. Suffolk: The Kennel Clubs Genetics Centre At The Animal Health Trust, 2012. (http://www.thecavalierclub.co.uk/health/episodic/DE_study_report_0612.pdf)
Cavalier King Charles Spaniel Club, The. Breed History. 2011. (http://www.thecavalierclub.co.uk/breed/history.html)
Degeneratiivne müelopaatia (http://www.vetgeen.ee/degeneratiivne-muelopaatia/)
Järvet, Heli ja Reinomägi, Reelika. The World Of Cavaliers In 2008, 2009 and 2010. Holland: BBPress, 2012, lk 129.
Laterveer, M., 2020, The effect of phenotypic selection on fourteen years of chiari-like malformation and syringomyelia MRI scanning in Cavalier King Charles Spaniels in the Netherlands. Utrecht University Repository (https://dspace.library.uu.nl/handle/1874/394911?fbclid=IwAR3mXYbWl3nQCt7irkeiG_q_zaYdFPdkeGAANyq1aRI4gu4Zh1Fsro0GGeY)
OFA terviseuuringute andmebaas, kasutatud 29.07.2020 http://www.offa.org/stats_hip.html
Rasmussen, Anne Marie. Cavalier History - Ann's Son. The Universal Cavalier, 2010. (http://blog.universalcavaliermagazine.com/archives/18)
Rusbridge, Clare. New Developments In SM/CM Research. Loengumaterjalid. Leicester, 07.10.2010. (http://www.thecavalierclub.co.uk/health/syringo/CMSM_CKCS_Club_without_images.pdf)
Workman, Margaret. The Cavalier King Charles Spaniel. London: Kingdom Books England, 1999. Ülevaino, E. (2012), Chiari-laadne malformatsioon ja süringomüeelia Cavalier King Charles spanjelitel - maailma kogemused ja pilootuuring Eestis. Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, magistritöö.
Päris sügavale ajalukku kaevudes pakub näiteks Margaret Workman oma raamatus "The Cavalier King Charles Spaniel" (Workman, 1999) välja, et Inglise sülespanjelite põlvnemist võib jälgida lausa kuni 3000 aasta taha. Nimelt väidab ta, et juba 1000 aastat enne kristlikku ajaarvamise algust eksisteerisid Malta saarel kahte tüüpi väikesed seltsikoerad. Tänapäevase Malta koerakese tüüpi koeri saarelt välja ei müüdud, kuid teist tüüpi, mis meenutas ilmselt tänapäevast kääbusšpitsi, lubati Itaaliasse viia. Neist väikestest koertest võib leida pilte Vana-Rooma ajast. Kui Idamaadest toodi Itaaliasse puna-valgeid orientaalseid koeri, segunesid need Maltalt pärit kohalike väikekoertega ja tulemuseks oli pisike puna-valge spanjel, mida võib näha mitmete kuulsate Itaalia kunstnike maalidel, üheks tuntuimaks näiteks on Titiani Venus Couchee aastast 1538:
William Secord viitab oma raamatus "Dog Painting" Antonio Pisano maalil The Vision Of Saint Eustace kujutatud kahele väiksele punasele koerale kui "kahtlemata tänapäevase King Charles Spanjeli esivanematele", nimetatud maal pärineb 1440ndatest aastatest (American CKCS Club, 2011):
Workman jätkab, et Itaalia klassikute maalidelt tuttavaid väikseid, terava koonu, kõrgel asetsevate kõrvade ja lühikeste peadega karvaseid spanjeleid viidi 16. sajandi keskel Prantsusmaale, kus nad õukonnas väga populaarseks said. Prantsuse õukonnast olid pärit ka kuningas Charles II ülipriviligeeritud sülespanjelid, kelle seltskonda ta eelistas oma õukondlaste omale ning kel oli kuninga dekreediga lubatud käia igal pool, kaasa arvatud lossid, kirikud, restoranid jne. Teadaolevalt pole seda dekreeti tänaseni tühistatud, niiet cavalierid on ainsad koerad, kes Suur-Britannias igal pool lubatud peaksid olema.
Inglismaal segunesid Itaaliast ja Prantsusmaalt pärit väga väikesed ja kerged sülespanjelid kohalikest jahispanjelitest pärinevate natuke suuremate variantidega, milliseid samuti õukonnas peeti (Charles I spanjelid, Marlborough hertsogi "blenheimid"). Neid võib näha näiteks Van Dyck'i maalil The Three Eldest Children Of Charles I (1630):
Legendi järgi pärineb blenheim värvuse hinnatud lozenge (spot, punane täpp pealael keset valget lauku) just Marlborough hertsogi suurematelt jahispanjelitelt - nimelt olevat hertsoginna 1704. aastal abikaasat lahingust koju oodates istunud akna all, oma tiine lemmikspanjel süles, ja surunud pöidlaga koera pealaele. Kõik kutsikad olevat sündinud täpiga pealael ja see jäi Blenheimist pärinevate koerte tunnuseks. Siisiki võib juba 1550ndatest pärit maalidel näha lozenge'iga sülespanjeleid. Vaieldav on, kust pärinevad värvused black and tan ja ruby, Workman pakub välja segunemise mustade Inglise jahispanjelite ja lokkiskarvaliste Hispaania trüflikoertega 17.-18. sajandil.
Tänapäeval tuntuimad maalid cavalieridest pärinevad 19. sajandist ja selleks ajaks olid moevooluks saanud orientaalsed tõud eesotsas eksootilise välimusega mopsiga. Ka Inglise sülespanjeleid üritati teha võimalikult eksootiliseks, ristates neid mopside ja muude idamaiste tõugudega. Landseeri maalidelt on võimalik jälgida aadlike lemmikspanjelite muutumist. Üks kuulsamaid cavaliere kujutavaid maale on kusagilt selle muutumise keskelt pärit The Cavalier's Pets aastast 1845:
Sajandi keskpaigaks olid kuningakodade seltsispanjelid muutunud ümara kolju, madala kõrvade asetuse, lühikese nina, suurte silmade ja alahambumusega koerteks, keda me täna teame King Charles Spanjelina ja sellistena aretati neid teadlikult edasi ka tõukoeranduse mõtestatud ja institutsionaliseeritud teed minnes, kui 1873. loodi Inglise Kennelklubi ja hakati korraldama koertenäitusi. Pikaninaline, lamedakoljuline sülespanjel oli praktiliselt välja surnud.
Tõu uuestisünd
1925. aastal saabus Inglismaale klassikute maalidelt tuntud sülespanjeleid ostma ameeriklane Roswell Eldridge. Ta soovis osta emast ja isast vana tüüpi Inglise sülespanjelit, kuid ei leidnud mitte ühtegi sellist. Olles põikpäine ja tahtekindel, kuulutas Eldridge viieks aastaks välja 25£ suuruse auhinna Cruftsil kõige rohkem vanu maale meenutavale emasele ja isasele Inglise toyspanjelile. See oli tol ajal piisavalt suur summa, et õhutada kasvatajaid üritama sellist tüüpi koera uuesti aretada. Leidus ka huvilisi, kes võtsid väljakutse vastu ega hoolinud rahast, vaid võtsidki eesmärgiks vana tüüpi toyspanjel taastada. Selleks kasutati mitte ainult "väljapraagitud" pikaninalisi King Charles Spanjeleid, vaid ka ristamist teiste tõugudega (arvatavasti Inglise kokkereid, papillone ja ilmselt ka Welshi springerspanjeleid, mõnede väidete kohaselt ka pikakarvalisi takse). Kahjuks suri Eldridge enne, kui jõudis oma kuulsa väljakutse tulemusi näha, kuid tõuentusiastid üle maailma on talle igavesti tänulikud.Esimesel, 1926. aastal, kandideeris auhinnarahale vaid 4 koera - 2 emast ja 2 isast, teisel aastal 3 koera kummastki soost. Võitjad ei oma tõu seisukohast mingit tähtsust. 1928. aastal osales juba 5 isast ja 9 emast ja isaste võitja Ann's Son võitis järjest ka ülejäänud kaks aastat. 1928 tulid entusiastid kokku ja moodustasid Cavalier King Charles Spanjelite Klubi ning panid kirja esialgse tõustandardi, modelliks ees seesama Ann's Son, kellest on tänaseks säilinud kahjuks ainult üks pilt, mis koera elussuuruses näinute sõnul ei näita teda just parimast küljest:
Ann's Son oli väga laialdaselt kasutatud aretusisane ja praktiliselt kõik tänapäevaste cavalieride sugupuud on võimalik temani tagasi viia (tema lapselapse, Daywell Roger'i kaudu).
II maailmasõda pidurdas entusiastlike taastajate tööd, tehes niigi väga väheste aretusisaste juurde reisimise võimatuks ja kasvatajad olid sunnitud tegema väga lähedast inbreedingut, et üldse jätkata. Ka Kennelklubi ei tunnustanud tõugu selle vähese arvukuse tõttu väga pikka aega. Kuid kasvatajad tegid sellel suunal palju tööd, näitasid oma cavaliere rahvale näitustel, kus nad ametlikult osaleda ei saanud ning osalesid nö kodukoerte klassides. Tõu suurepärane, ülisõbralik iseloom, suuresilmne armas välimus ja kerge hooldatavus võitsid kiiresti populaarsust. 1945. aastal sai Cavalier King Charles spanjel lõpuks Inglise Kennelklubi poolt tunnustatud kui päris tõug ning cavalierid olid sellega lubatud ametlikult näitustele. Esimene tšempion cavalier oli Ann's Son'i lapselaps Daywell Roger, piltlikult öeldes kõikide tänaste cavalieride esiisa:
Tõu populaarsus hakkas kiiresti tõusma ja 1960ndaks aastaks oli registreeritud cavalieride arv Inglismaal neljakohaline. 1963. aastal võitis cavalier esimest korda Cruftsil rühma - blenheim CH Amelia Of Laguna sai astuda BIS-ringi seltsikoerte rühma parimana. Täpselt 10 aastat hiljem, 1973. aastal, saavutas cavalier ülima võidu ja blenheim Alansmere Aquarius võttis nii rühmavõidu kui oli Cruftsi BIS. Aquarius ei olnud selle suurvõidu ajal veel isegi mitte tšempion:
Aquariuse edu tõi tõule veelgi populaarsust ja cavalieriklubisid asutati üle maailma. 70ndate lõpuks oli cavalier pea kõikidel näitustel seltsikoerte rühma kõige arvukamalt esindatud tõug. 1988. aasta juubelinäitusel osles aga juba 777 koera (http://www.thecavalierclub.co.uk, 2011). Ka 90ndatel oli cavalier pidevalt seltsikoerte rühmas enimesindatud tõug, kuid tänasel päeval on populaarsus jäänud chihuahuade, Prantsuse bulldogide ja muude moetõugude varju.
Ajalugu Eestis
Eestisse tõi esimesed cavalierid 1991. aastal Heli Järvet (Helandros) ja tema aretatud või temaga seotud koertel põhineb kõikide teiste kohalike kasvatajate aretustöö suuremal või vähemal määral. Ida-Euroopas võttis sõbralike ja rõõmsameelsete tõugude populaarseks saamine võrreldes Skandinaaviamaade ja Vana Euroopa, aga ka Ameerika mandri ja Idamaadega, märkimisväärselt kauem aega, ja pikaks ajaks jäi Eesti muu maailma cavalieri-vaimustusest kõrvale. Kasvatajaid oli käputäis ning nad kõik tegutsesid üsna väikeses mahus. Nullindate algusest on tõu populaarsus üha kasvanud, koera võtmisele mõtlevad inimesed on cavalieri üles leidnud ja kasvatajatel on kutsikatele järjekorrad. Ka kasvatajaid tuleb üha juurde, mis kahjuks toob endaga kaasa ka küsitava aretuskvaliteedi ja -põhimõtete esilekerkimise, kasvatajaeetika kõrvale jätmise konkurentsitingimustes tegutsedes ja küsitavad võtted edu saavutamise nimel. Õnneks toob konkurents alati lisaks halbadele praktikatele esile ka positiivsed eristujad ning tõu populaarsuse kasv Eestis on lasknud kanda kinnitada ka kasvatajatel, kes pööravad tähelepanu lisaks koerte välimusele ka terviseprobleemidele, iseloomule, koolitusele jne. Kasvatajate profiil on kahetuhandekahekümnendateks muutunud mitmekesiseks, kasvatajaid on palju ja aastal 2019. oli tõug aasta jooksul registrisse kantud koerte arvu poolest 5. kohal (143 registreeritud koera). Kenneleid on regitreeritud 15, kuid aktiivselt tegutsevaid kasvatajaid on neist umbes pooled.Tõuühing registreeriti cavalieridele aastal 2003, mis esialgu tegutses pigem sotsiaalse suhtluse ja vaba aja veetmise klubina. Terviseuuringuid tehti aretuskoertele üsna kaootiliselt ja iga kasvataja oma äranägemise järgi, kõik käis vabatahtlikkuse alusel. Suure töö ja vaidlemise tulemusena kehtestati kohustuslikud terviseuuringud 2010. aastal, mille tulemusel muutusid kohustuslikuks südame-, silma-, ja põlveuuring. Peale kooskõlastusringe teistes klubides ja EKLis arutlust võttis Kennelliit aretuseriuuringud 2012. aastal vastu, 2017. aastal neid pikendati 2022 aastani. Soovituslikud on DNA uuringud CC/DE (Curly Coat and Dry Eye Syndrome) ja EF (Cavalier Episodic Falling) suhtes ning MRI süringomüeelia suhtes. Silmas tuleb pidada, et tõuühing nõuab uuringute tegemist, kuid haigete koerte aretuses kasutamist ei piira.
Iseloom
Cavalier on üdini seltsikoer - suured tumedad silmad sulle siiras imetluses otsa vaatamas, saba alati lehvimas, alati heas tujus, alati valmis koos sinuga midagi vahvat tegema, olgu selleks metsajooks või teleri vaatamine. Cavalieri elu eesmärk on oma perele rõõmu valmistada, inimesi õnnelikuks teha, tagada rahulolu ja zen enda ümber. Nad on ideaalsed perekoerad, suurepärased kaaslased vanemale inimesele vaikselt jalutama ja koos filmi vaatama, mõnusad mänguseltsilised lastele, perfektsed jooksu- ja treeningpartnerid sportlasele, maailma kõige kuulekamad kontorikoerad, parimad profisportlased, elegantseimad kaminatule paistel diivanil peesitajad - cavalieri kohanemisvõime on piiritu ja kui kasvataja oskab natukenegi omaniku elustiilile sobiva iseloomuga kutsikat valida, sobib cavalier tõesti kõigeks. Nad on piisavalt väiksed, et lennata lennukis kotiga salongis, niiet neid saab igale poole kaasa võtta. Samas on nad piisavalt suured, et isegi sellised matšo-mehed nagu elukutselised kaitseväelased ei põlga end nendega kasvõi mitmekaupa jalutamas näidata. Nad on lastega mängides eesli kannatlikkusega, saavad suurepäraselt läbi kõikide olenditega kääbushamstrist raskeveohobuseni ja armastavad kõiki inimesi piiritult. Cavalier ei ole kindlasti ühe inimese koer, ta on kõikide inimeste koer, mistõttu linnatänavail võib temaga jalutamine üsna ajakulukas olla. Mingil juhul ei ole cavalier arg, närviline, häälekas ega agressiivne - sellised iseloomuprobleemid viitavad mingile sügavamale probleemile, tihti näiteks valule (või ebakvaliteetsele aretusele).Välimus
Cavalier on toyspanjel ehk sülespanjel, see tähendab, et ta peab olema väike. Tõustandard määratleb tõu suuruseks 5-8,5kg. Sealjuures ei tohi nad olla vibalikud ja kõrgejalgsed, aga kindlasti mitte ka robustsed ja rasked. Cavalier on väikest kasvu, mõõduka luustikuga, elegantne pikakarvaline koer. Nende kõige iseloomulikum välimikuelement on suured tumedad ümarad silmad, mis vaatavad inimest jumaldava särava pilguga ja rõõmsameelne, pehme ilmega nägu, mida raamivad kõrge asetusega pikad karvased kõrvad. Cavalieril on siidine kergesti hooldatav karv, mis on kõrvadel, rinnal, sabal, tagajalgadel ja esijalgade tagakülgedel pikk, kuid kehal ja peal lühike ja liibuv. Käppaotstes on tõule iseloomulikud "sussid", mis on ainus osa cavalieri kasukast, mida võib pügada. Tõugu kammitakse ja harjatakse, kuid ei pügata. Tiheda ja pehme aluskarva ja sileda, siidise pika pealiskarvaga kasuka pügamine, eriti masinaga pügamine, paneb koera tervise ohtu - suvel kaitseb kahekihiline karv ülekuumenemise eest, peegeldades tagasi päikesekiiri ja luues naha kohale jahutuskihi, talvel kaitseb aluskarva kiht alajahtumise eest, luues naha kohale soojust hoidva puhvri.Cavalieril on neli tunnustatud värvust: blenheim on pärlvalgel taustal asetsevad sügavpunased laigud; tricolour on pärlvalgel taustal asetsevad süsimustad laigud ning tan-märgised näol (kulmudel, koonul, põskedel), esi- ja tagajalgadel, saba all; ruby on üleni sügavpunane (mahagon), valged laigud ei ole soovitatavad, kuid võivad esineda rinnakul, käpaotstel, koonul; black and tan on üleni süsimust tan märgistega näol (kulmudel, koonul, põskedel), rinnakul, esi- ja tagajalgadel, saba all, valged märgised ei ole soovitatavad, aga võivad esineda.
Tervis ja aretusuuringud
Cavalieril esineb mitut üsna tõsist terviseprobleemi, mistõttu on ülioluline, et kasvatajad aretuse käigus pööraksid väga suurt tähelepanu koerte tervisele, teeksid põhjalikke terviseuuringuid ning kasutaksid aretuseks ainult täiesti terveid koeri. Üheks peamiseks probleemiks tõus võib lugeda südame mitraalklapi puudulikkust, mida vanemas eas esineb peaaegu kõigil cavalieridel ja viimasel ajal ka noorematel üsna sageli. Vältimaks noorelt haigestunud koerte kasutamist aretuses on kasvatajad üle maailma juba pikka aega aretuskoeri kardioloogi juures testinud, olgu see siis aretusuuringuna kohustuslik või mitte. Tegemist ei ole koera elukvaliteeti haiguse algfaasis tugevalt mõjutava diagnoosiga ning ka vanemas eas on võimalik südame töö medikamentidega üsna pikalt kontrolli all hoida. Aretuskoera südameuuringu tulemus peaks siiski olema aretuses kasutamise ajal 0 ja mitte midagi muud ja uuring peaks kindlasti olema teostatud erialaspetsialisti poolt. Eestis, nagu ka osades teistes Ida-Euroopa riikides, on levinud komme käia "paremat tulemust püüdmas" ehk tegemas terviseuuringuid, eriti südameuuringut, sõbralikes naaberriikides veterinaaride juures, kellel ei ole ametlikku pädevust vastavat uuringut läbi viia või kellest on teada, et nad annavad väga leebeid hinnanguid ka juba haigustunnustega koertele. Südameuuringut läbi viiv veterniaar peaks olema oma riigi kennelorganisatsiooni kardioloogia-alane usaldusarst, rahvusvaheliste erialaliitude liige, või peaks tal olema rahvusvaheliselt tunnustatud erialast haridust tõendavad diplomid. Süda on cavalieri kõige nõrgem koht ja südamele tuleks aretuses kõige rohkem tähelepanu pöörata. Rahvusvaheliselt on näha, et seda tehakse. Ranged aretuspiirangud südameuuringutest lähtuvalt on näiteks Taanis, Rootsis, Soomes, Hollandis, Belgias jne.Ajalooliselt uuritakse aretuskoertel ka silmi ja põlvi, mõnedes riikides tehakse düsplaasiapilte puusadest. Patella luksatsioon on probleemiks teatud liinides, kuid tõus üldiselt seda väga palju ei esine. Silmaprobleemidest on rohkem levinud võrkkesta düsplaasia (RD), mille esimene aste on mRD ja see ei mõjuta koera nägemist, sellist koera võib ka aretuses kasutada, kui paariline on RD-vaba. RD järgmised astmed (gRD ja tRD) mõjutavad ka koera nägemist ja igapäevast toimetulekut ja nende diagnoosidega koerad ei peaks kuuluma aretusse. Esineb ka pärilikku katarakti ehk kaed ja PRAd (progresseeruv retinaal-atroofia) - mõlemad toovad kaasa koera pimedaks jäämise ja nende diagnoosidega koerad ei tohiks pääseda aretusse. Düsplaasia osas uuritakse cavaliere näiteks USAs ja sealsest statistikast lähtub, et puusaprobleeme esineb tõus rohkem, kui koerte suurust arvestades arvata võiks. Erinevatel hinnangutel on düsplaasia 16-30% cavalieridel (OFA andmebaas, 2020).
Viimasel ajal on hakatud rohkem tähelepanu pöörama neuroloogilistele haigustele süringomüeeliale (SM) ja chiari-laadsele malformatsioonile (CM), viimased kaks esinevad enamasti koos ja on teine tõus esinev väga suur terviseprobleem. "Chiari-laadne malformatsioon ja süringomüeelia (CM/SM) on progresseeruv konditsioon, mis koosneb kahest eristatavast, kuid omavahel tihedasti seotud patoloogiast. Antud seisundeid esineb nii koos kui ka eraldi mitmetel koeratõugudel, kuid Cavalier King Charles spanjelitel (CKCS) on märgatud eelmainitud sündroomi ebatavaliselt kõrget esinemissagedust. Chiari-laadne malformatsioon on iseloomustatav kolju kuklaosa moodustavate luude arenguhäirete ja väikeaju kaudoventraalse osa sopistumisega läbi suure kuklamulgu selgrookanalisse. Süringomüeelia korral on iseloomulikeks muutusteks seljaaju tsentraalkanali laienemine ja/või iseseisvate vedelikuga täidetud õõnsuste ehk süürinksite tekkimine seljaaju kudede vahele. Peamiseks sümptomiks CM/SM korral on valu, kuid võib esineda ka teisi neuroloogilisi nähtusid. Sündroomi täpne tekkemehhanism on veel välja selgitamata, kuid tõendid näivad viitavat, et CM on SM väljakujunemisel oluliseks põhjuslikuks teguriks. Samasugust tendentsi on täheldatud ka humaanuuringutes, kus on selgunud, et CM on sagedasim SM väljakujunemise põhjus inimestel. Uuringud on nii inimestel kui loomadel näidanud CM/SM puhul tugevat pärilikku tausta, mistõttu võib oletada, et probleem on suure tõenäosusega geneetiliselt edasi kanduv" (Ülevaino, 2012).
CM on tõus tõesti väga levinud, kuid kas seda saab klassifitseerida haigusena, või peaks konditsiooni ümber defineerima teatud tõugude fenotüüpiliseks eripäraks, nagu osad neuroloogid soovitavad, on veel vaidlemise küsimus. Kui paljudel cavalieridel võiks olla asümptomaatiline SM ja kui paljudel on SM sümptomitega, on samuti veel vaidluse järgus, samuti ei ole selgeks vaieldud konditsiooni keerulised pärilikkusmehanismid. Pärilikkusastmeks on SM uurimisest oma elutöö teinud neuroloog Clare Rusbridge andnud mõõduka 0.37 kuni tugeva 0.64. (Rusbridge, 2010). Osades riikides on SM uuring aretuskoertel kohustuslik olnud juba pikka aega ja nende andmete põhjal on olnud võimalik ka järeldusi teha. Kuigi ei ole täiesti selge, milline on SM pärilikkusmehanism, on täiesti selge, et SM on pärilik ja mida suurem osakaal on SM0 (puhas) uuringutulemusega koertel pesakonna sugupuus, seda suurema tõenäosusega on pesakonna kutsikad terved (Laterveer, 2020). Kasvatajad üle maailma üritavad järgida praeguseks optimaalseiks peetavaid aretusjuhiseid (tabel) ning uurida nii palju koeri kui võimalik. Alates 2020. aastast teostame ka Dingir-ra aretuskoertele süstemaatiliselt MRI-uuringut SM ja CM suhtes.
Nn uute haigustena on esile kerkinud ka retsessiivse monogeense pärandumisega Cavalier Episodic Falling Syndrome ja Dry Eye/ Curly Coat Syndrome, mida seni ilmselt on esinenud sama palju kui praegu, kuid mis pole diagnoosini jõudnud. Alates 2011. aastast on võimalik mõlema sündroomi osas teha lihtsat DNA testi. Senise statistika järgi on DE/CC kandjaid kogu populatsioonis umbes 19% (haigeid peaaegu 0, sest nad ei ela piisavalt kaua, et testida), EF kandjaid umbes 19% ja haigeid 1% (Animal Health Trust, juuni 2012). Teadmata EF/CC/DE tulemusega vanemate paaritusi ei tohiks tänaseks enam toimuda, sest need on 100% välditavad.
Üha rohkem hakatakse maailmas cavaliere testima ka degeneratiivse müelopaatia suhtes (DM), mis on progresseeruv seljaaju haigus. See ilmneb tavaliselt vanemas eas (7-8-9-aastaselt) tagakeha nõrkusena, liikumisraskustena ja halvatuselaadsete sümptomitena ja võib progresseeruda üsna kiiresti. DM on samuti monogeense retsessiivse pärandumisega, kuid esineb mõnesid üksikuid nn valepositiivseid ja valenegatiivseid tulemusi ("haige" tulemusega koerad, kes kunagi haigeks ei jää ja "terve" tulemusega koerad, kes siiski haigestuvad), mistõttu paljud ei soovi seda testi kasutada. Kuna cavalier on üks suuremas riskis olevatest tõugudest, oleks nende puhul hea siiski ka DM osas DNA test aretuskoertele teha.
Eesti koerte terviseuuringute tulemused on kõik avalikud ja üleval EKL registris register.kennelliit.ee. Enne kutsika võtmist peaks kindlasti huvi pakkuva pesakonna vanemate sugupuid registris põhjalikult uurima - mida rohkem 0, leiuta ja puhas tulemusi esivanematel seal esineb, seda parem. Mida vähem on esivanemaid uuritud, seda kahtlasem. Ka see, kui uuringuid on palju, aga tulemused on midagi muud kui 0, leiuta jne, on parem kui sootuks puuduvad uuringud.
Erinevalt teistest spanjelitõugudest ei esine cavalieridel palju kõrvapõletikke, kui kõrvu peale pesemist ja ujumist korralikult kuivatada ja föönitada. Kui koeral ei esine allergiaid ja toidutalumatust, ei tohiks ka pärmi-infektsiooniga probleemi olla. Pärm on seenhaigus, mis määrib karva punaseks ja ajab sügelema. Selle kutsub esile nõrk immuunsus, talumatus mingite ainete suhtes, niiskus, nahaärritus jne, kuid algallikas on pärilik. Kui kutsikate vanematel on käpad, kõrvad, suuümbrus, rinnaesine vmt tumeroosa ja/või sügelev, siis on kutsikal tulevikus pärmi vohamisega probleeme. Selliste muredega koerad ei peaks aretusse kuuluma. Pärmi-infektsiooni tunneb ära väga spetsiifilise kibeda pärmise lõhna järgi ja pruuni-punaka värvi järgi sügeleval pinnal.
Teatud liinides Eestis esineb cavalieridel üsna palju gastrointestinaalseid probleeme (kõhulahtisust). Õrnaks seedimiseks nimetatud probleem on suure tõenäosusega ühekülgne soolestiku mikrofloora ja nõrgapoolne immuunsüsteem, mille vastu aitab toidu mitmekesistamine (lisaks kuivtoidule ka toor- või kodutoidu andmine, probiootikumide kasutamine kuuridena jne), immuunsüsteemi tugevdamine looduslike vahenditega jms.
Väga palju inglisekeelset informatsiooni cavalieride tervise ja viimaste teadusuuringute kohta leiab lehelt cavalierhealth.org - tegemist on väga informatiivse ja pidevalt täieneva lehega, kus avaldatakse ainult rangelt teaduslikku ja tõenduspõhist infot ja uuringuid, mis on läbinud range teadustekstide avaldamise protsessi.
Kasutatud kirjandus
American Cavalier King Charles Spaniel Breed Club, The. The Cavalier King Charles Spaniel Breed Guide. USA, 2011.
American Kennel Club. Cavalier King Charles Spaniel Breed Standard. (http://www.akc.org/breeds/cavalier_king_charles_spaniel/breed_standard.cfm)
Animal Health Trust. Frequency Of Two Desease-associated Mutations in Cavalier King Charles Spaniels. Suffolk: The Kennel Clubs Genetics Centre At The Animal Health Trust, 2012. (http://www.thecavalierclub.co.uk/health/episodic/DE_study_report_0612.pdf)
Cavalier King Charles Spaniel Club, The. Breed History. 2011. (http://www.thecavalierclub.co.uk/breed/history.html)
Degeneratiivne müelopaatia (http://www.vetgeen.ee/degeneratiivne-muelopaatia/)
Järvet, Heli ja Reinomägi, Reelika. The World Of Cavaliers In 2008, 2009 and 2010. Holland: BBPress, 2012, lk 129.
Laterveer, M., 2020, The effect of phenotypic selection on fourteen years of chiari-like malformation and syringomyelia MRI scanning in Cavalier King Charles Spaniels in the Netherlands. Utrecht University Repository (https://dspace.library.uu.nl/handle/1874/394911?fbclid=IwAR3mXYbWl3nQCt7irkeiG_q_zaYdFPdkeGAANyq1aRI4gu4Zh1Fsro0GGeY)
OFA terviseuuringute andmebaas, kasutatud 29.07.2020 http://www.offa.org/stats_hip.html
Rasmussen, Anne Marie. Cavalier History - Ann's Son. The Universal Cavalier, 2010. (http://blog.universalcavaliermagazine.com/archives/18)
Rusbridge, Clare. New Developments In SM/CM Research. Loengumaterjalid. Leicester, 07.10.2010. (http://www.thecavalierclub.co.uk/health/syringo/CMSM_CKCS_Club_without_images.pdf)
Workman, Margaret. The Cavalier King Charles Spaniel. London: Kingdom Books England, 1999. Ülevaino, E. (2012), Chiari-laadne malformatsioon ja süringomüeelia Cavalier King Charles spanjelitel - maailma kogemused ja pilootuuring Eestis. Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, magistritöö.