Tõu tervisest
Nagu kõigil tõugudel on ka cavalieridel olemas mõned tõus rohkem levinud haigused. üle maailma peetakse kõige levinumateks ja kõige suuremateks probleemideks cavalieride populatsioonis südame mitraalklapi puudulikkust ja süringomüeeliat. üsna tihti esineb tõus silmahaigusi võrkkesta düsplaasia (mRD vormis) ja distihhiaas, samuti väikest kasvu tõugude hulgas levinud põlvekedra nihkumist ehk patella luksatsiooni. Cavalieridele ainuomaseid haigusi, mida teadaolevalt muudel tõugudel ei esine, on kaks, ja need on DNA-testiga lihtsasti tuvastatavad autosoom-retsessiivse pärandumisega ühe geeni mutatsioonid, millest tuleb juttu allpool. Kuna cavalier on lühikese koljuga (brahhütsefaalne) tõug, esineb neil ka brahhütsefaalset hingamisteede obstruktsiooni (BOAS), mis põhjustab hingamisraskusi (norskamine ehk uneapnoe, korisev või muul viisil häälekas hingamine, plõksuv või korisev lõõtsutamine), kuumarabanduse ohtu ja raskusti kehatemperatuuri reguleerimisel. Kõikide nende terviseprobleemide esinemise tõenäosust saab märkimisväärselt vähendada, teostades kõikidele aretuskoertele enne paaritust vastavad terviseuuringud ning võttes aretusse ainult terved koerad.
Meie aretuskoertel on tehtud uuringud kõikide järgnevalt kirjeldatud terviseprobleemide osas.
Südameklapirike
Cavalier king charles spanjelil esineb pärilik südameklapihaigestumus ehk endokardoos. Seda haigust esineb mitmel tõul vanemas eas. Klapirike on kõige sagedamini esinev südamehaigus ja igal kolmandal üle 10 aastasel koeral on klapirike. Cavalieril on antud haigus tunduvalt üldisem ja ilmneb tihti palju varasemas eas, isegi juba paari-aastastel koertel. Südameklapirikke tekkimise põhjus on seni täpselt teadmata kuid, uurimistulemuste põhjal võib siiski öelda, et tegemist on päriliku haigusega mida annavad edasi mitmed geenid.
Mitraalklapi puudulikkuse ehk regurgitatsiooniga on tegemist siis, kui vasaku vatsakese ja vasaku koja vahelise klapi sulgumine on häiritud. Mida suuremal hulgal klapp verd tagasi vasakusse kotta laseb, seda väiksem on vere hulk, mida vasak vatsake organismi edasi pumpab. Tihti eelneb cavalieridel tõsisemale klapipuudulikkusele mitraalklapi prolaps ehk osaline klapi kummumine koja poole vasaku vatsakese süstoli ajal. Enamasti on prolapsi puhul mitraalpuudulikkus kerge, kuid see võib aja jooksul süveneda ja põhjustada rasket klapipuudulikkust. Mitraalklapi puudulikkust mõõdetakse 6-astmelisel skaalal ja aretusuuringu puhul esitatakse südameuuringu lõpptulemus 4-astmelisel skaalal, kus 0 tähendab, et koer on aretuskõlbulik ja astmed 1-3 märgivad erineval tasemel klapipuudulikkust. Kuue-astmelise kaala esimesed astmed ei põhjusta üldjuhul mingeid kaebusi ega vaja ravi. Keskmise ja raske puudlikkuse korral tekivad esmalt südames ehituslikud muutused ning seejärel ka sümptomid. Ka raske mitraalpuudulikkus võib olla aastaid hästi talutav, kuna käivituvad südame kompensatsioonimehhanismid, kuid selline koer peab olema kardioloogi regulaarse kontrolli all, et südamepuudulikkuse ilmnedes saaks sekkuda enne, kui konditsioon muutub eluohtlikuks.
Sümptomiteks on eelkõige koormusel tekkiv õhupuudus (tugev lõõtsutamine, soovimatus liigutada, aga ka kehatemperatuuri tõus koormusel), väsimus ja letargia, südamepekslemine ja rütmihäired, köhatamine (eriti peale liikumist ja hommikuti ärgates), kõhupiirkonna laienemine. Kahjuks on sümptomite ilmnedes klapipuudulikkus juba kutsunud esile ehituslikud muutused südames ning selleks ajaks võib olla hilja veterinaari poole pöörduda. Seetõttu on eriti oluline, et ka kodukoeri, kes aretuses ei osale, vähemalt kord elus kardioloogi juures uurimas käidaks. Südant kontrollitakse kõigepealt kuulamise teel ja seejärel ultraheliuuringuga, mis ei võta kaua aega ja koera selleks narkoosi panema ei pea. Soovituslik on iga cavalieriga läbida südameuuringu kardioloogi juures vähemalt kord elus vanuses 4-8 aastat. Aretuskoertel on kohustuslik regulaarne südameuuringu läbimine (kuulamise teel kord aastas ja ultraheli teel iga kahe aasta tagant) ja paarituse ajal ei tohiks uuringu tulemus olla midagi muud kui 0.
Chiari-laadne malformatsioon ja süringomüeelia (CM/SM)
Chiari-laadne malformatsioon ja süringomüeelia (CM/SM) on progresseeruv konditsioon, mis koosneb kahest eristatavast, kuid omavahel tihedasti seotud patoloogiast. Antud seisundeid esineb nii koos kui ka eraldi mitmetel koeratõugudel, kuid Cavalier King Charles spanjelitel on märgatud sündroomi ebatavaliselt kõrget esinemissagedust. Chiari-laadne malformatsioon on iseloomustatav kolju kuklaosa moodustavate luude arenguhäirete ja väikeaju kaudoventraalse osa sopistumisega läbi suure kuklamulgu selgrookanalisse. Süringomüeelia korral on iseloomulikeks muutusteks seljaaju tsentraalkanali laienemine ja/või iseseisvate vedelikuga täidetud õõnsuste ehk süürinksite tekkimine seljaaju kudede vahele. Sündroomi täpne tekkemehhanism on veel välja selgitamata, kuid tõendid näivad viitavat, et CM on SM väljakujunemisel oluliseks põhjuslikuks teguriks. Uuringud on nii inimestel kui loomadel näidanud CM/SM puhul tugevat pärilikku tausta, mistõttu on selge, et probleem on geneetiliselt edasi kanduv. Hollandi koerte pealt on tehtud teadusuuring, mis väga selgelt näitas, et mida suurem osakaal on SM0 (puhas) uuringutulemusega koertel pesakonna sugupuus, seda suurema tõenäosusega on pesakonna kutsikad terved.
Süringomüeelia peamine sümptom on (neuroloogiline) valu ja sellest märku andvad erinevad valukäitumised. CM/SM põhjustab koertel tundlikkust pea-, kaela- ja õlapiirkonnas. Koer väljendab seda katsumisele ärritudes või niutsudes. Süringomüeelia võib põhjustada skolioosi, kohmakust, kukkumist, kehva kehaasendit, veidrat või eripärast liikumist, eriti esijäsemete puhul, samuti võib koer hüpates vokaliseerida (kiunatada, karjatada). Väga sagedane sümptom koerte puhul on kaela- ja õlapiirkonna tihe sügamine. Sügamisliigutust tehakse sageli ilma kehaga füüsilist kontakti loomata. See tähendab, et koerad kratsivad keha asemel õhku (nn iseloomulik õhukitarr). Kraapimiskäitumine on tavalisest sügamisest erinev, tahtmatu ja kontrollimatu. Haiged loomad kratsivad oma pea- ja õlapiirkonda ka kõndides, ilma peatumata. Kraapimiskäitumine on nähtavam jalutades, kui koer kannab rihma ning hommikuti, samuti ärevas olukorras või kui koer on elevil.
Sümptomite puudumisel süringomüeeliat ei ravita. Kui koeral esinevad sümptomid, nagu valu või sügamiskäitumine, siis parandatakse tema enesetunnet valuvaigistitega ning püütakse vähendada üleliigse seljaajuvedeliku kogunemist diureetikumidega. Ravimitega ei ole võimalik süringomüeeliat ravida, kuid need aitavad sümptomite vastu väga edukalt ja võimaldavad paljudel CM/SM-haigetel koertel säilitada kõrge elukvaliteedi mitmeteks aastateks. Iga juhtumi puhul määratakse ravi personaalselt ja ravimitele allumatute CM/SM juhtumite korral on võimalikud ka kirurgilised sekkumised.
Süringomüeelia esinemise tõenäosust vähendab tunduvalt pesakonna mõlemal vanemal teostatud MRI (magnetresonants) uuring ja ainult tervete koerte aretuses kasutamine. Aretusse tohiks võtta ainult koerad, kelle süringomüeelia tulemus on SM0 või SM1 - SM2 tulemus tähendab, et koeral on süringomüeelia ja teda ei tohiks aretuses kasutada. Chiari-laadse malformatsiooni tulemus on peaaegu kõikidel cavalieridel CM2 (95%), väga harva CM1 ja null-tulemusega cavaliere leidub terves maailmas käputäis. Mitte-aretuskoertel on mõtet MRI-uuringut teha siis, kui koeral on neuroloogilised või valusümptomid ja veterinaar kahtlustab süringomüeeliat.
Süringomüeelia hindamisel kasutatakse numbrilist skaalat nullist kaheni iseloomustamaks süringomüeelia astet ja tähelist skaalat a, b, c, iseloomustamaks koera vanust uuringu ajal:
SM0 - normaalne, puuduvad süringomüeelia tunnuseda;
SM1 - tsentraalkanali laienemine vähem kui 2mm;
SM2 - süringomüeelia (tsentraalkanali laienemine rohkem kui 2mm, pre-süürinks või süürinks);
c - vanus uuringu ajal 1-3 aastat;
b - vanus uuringu ajal 3-5 aastat;
a - vanus uuringu ajal üle 5 aasta.
CM astet määratakse samuti numbrilisel skaalal nullist kaheni, kuid 0 tulemusega cavaliere on kogu maailmas väga üksikuid ja ka 1 tulemus on harv, enamus cavaliere on tulemusega CM2.
CM hindamis-skaala:
CM0 - normaalne, Chiari-laadset malformatsiooni ei esine;
CM1 - väikeaju kummunud, kuid mitte sopistunud läbi suure kuklamulgu;
CM2 - väikeaju sopistunud läbi suure kuklamulgu.
Silmahaigused
*RD - võrkkesta düsplaasia ehk kaasasündinud võrkkesta arengu häire, mis jagatakse kolme raskusastmesse:
mRD - multifokaalne võrkkesta düsplaasia. Haigust peetakse pärilikuks. mRD puhul esineb koera võrkkestal kurdusid. Nende kurdude mõju nägemisele ei ole täielikult teada, kuid ei ole ka täheldatud nende mingitki mõju koera igapäevasele elule või elukvaliteedile.
gRD - geograafiline võrkkesta düsplaasia. Sellisel puhul esinevad võrkkestal laikudena muutustega alad, kas õhenenud võrkkest või siis juba ka irdunud võrkkest. Sellist düsplaasiavormi peetakse pärilikuks. Cavalieri, kellel on diagnoositud gRD, võib kasutada aretuses vaid juhul, kui valitud kaaslasel ei ole diagnoositud RD-d ja suguvõsas ei ole teada RD esinemist.
tRD - täielik võrkkesta düsplaasia. Sellisel juhul hõlmab haigus muudatusi kogu võrkkestal ja viib tavaliselt võrkkesta täieliku irdumiseni silma põhjast ning toob endaga paratamatult kaasa pimedaksjäämise. Koera ei tohi kasutada aretuses.
*HC - hereditary cataract ehk pärilik kae. Silmaläätse või selle kapslite läbipaistvuse kaotusel räägitakse kaest ehk kataraktist. Läätse või läätsekapslite muutused põhjustavad olukorra, kus valgus ei pääse enam võrkkestale. Nägemise kaotuse ulatus sõltub sellest, millisel määral on lääts hägustunud. Kae võib olla mõne õnnetusjuhtumi või haiguse tagajärg, vanadel koertel kaotab silmalääts samuti optilisi omadusi ja koeral on nn. vanaduse katarakt. Noortel kutsikatel esinev kae on kas tingitud ema tiinuse ajal põetud haigustest või silma arengu häiretest. Noortel koertel (1-6 aastat) esinev kae on tavaliselt pärilik. On olemas mitmeid erinevaid geneetilisi kae vorme millest enamik loetakse retsessiivseks. Cavalieridel esineb päriliku kaed suhteliselt harva ja selle diagnoosiga koeri ei tohi kasutada aretuses.
*PRA - progresseeruv võrkkesta atroofia. PRA puhul ei pruugi koer alati haigestuda, vaid ta võib olla ka haiguse kandja sealjuures ise haigestumata. PRA-d esineb paljudes tõugudes, haigusel on palju erinevaid vorme ja seda saab mõnel juhul diagnoosida 2-3 aastastel koertel aga võib avalduda ka alles 6-7 aastastel. Nägemine halveneb järk-järgult ja haigus toob kaasa pimedaks jäämise. Problemaatiline PRA vastu võitlemisel on pärilikkuse keerulisus ja see, et haigus võib avalduda alles täiskasvanul koeral, keda juba on aretuses kasutatud. PRA-d põdevat koera ei tohiks kasutada aretuses. Cavalieridel esineb haigust harva.
*Distihhiaas (ja trihhiaas) - ülemäärased ripsmekarvad silmalaugudel. Liigripsmelisus võib esineda nii üla- kui alalaul, üksikute oma reast väljaspool kasvavate ripsmete või topeltreana. Trihhiaasi puhul kasvavad ripsmekarvad või üksik karv ebaloomulikus suunas ja riivavad silma sarvkesta. Vale asendi või asukoha tõttu võivad ripsmed põhjustada sarvkesta ärritust, silmapõletikku, liigset pisaranõret ja nn silmade jooksmist. Distihhiaasi esineb kuni 16% cavalieridest. Kahte selle diagnoosiga koera ei tohiks omavahel paaritada.
Mittearetuskoertel on soovituslik lasta silmaarstil korra koera elu jooksul vaada üle koera silmad, eriti kuna cavalier on aldis sarvkestavigastustele. (Cavalier on tuntud oma julguse ja kartmatuse poolest ning võib sõna otses mõttes silmi pilgutamata roosipõõsasse linavästrikku taga ajama tormata, tulles sealt välja vigastatud silmadega, millest võivad jääda püsivad armid).
Patella luksatsioon
Põlvekedra sisse- või väljapoole paigaltnihkumus. Probleem esineb kääbustõugudel üsna tihti. Pärilikkuse mehhanism ei ole teada. Väiksekasvulistel koertel esineb enamasti mediaalne ehk sissepoole nihkumus. Haigus on kaasasündinud ja jagatakse raskusastme põhjal nelja kategooriasse. Loomaarst kontrollib põlve kompamise teel. Astme 1 korral tavaliselt sümptomid puuduvad ja loom ravi ei vaja. 2. ja 3. astme puhul võib märgata longet ainult siis, kui põlvekeder on oma asendist väljas. Koer hoiab tagajalga põlvest painutatuna ning toetub sellele 3-4 sammu tagant. 4. astme luksatsiooni korral on põlvekeder püsivalt oma asendist väljas ja tekivad tagajalgade teljemuutused. Tihti avastatakse probleem trauma järgselt, kuigi tegemist on kaasasündinud veaga. Kergema luksatsiooni puhul piisab ravimiseks koerale puhkuse andmisest ja valuvaigistitest. Raskemate luksatsioonide puhul on vaja kirurgiliselt sekkuda. Patella luksatsiooniga koeri ei soovitata aretuses kasutada. Kindlasti tuleks lasta põlvi kontrollida ka aretuses mitte kasutataval cavalieril, kui koeral esineb aegajalt hüppavat lonkamist või põlv seda katsudes „klõpsub‟.
DNA-testiga uuritavad haigused
Episoodilise kukkumise sündroom (episodic falling syndrome, EF)
EF on kirjeldatud ainult Cavalier King Charles spanjelitel. EF on mitte-progresseeruv haigus, mis reeglina ei lühenda koera eluiga ja osutub väga harva eluohtlikuks. See avaldub enamasti juba kutsikaeas (3-7 kuud), kliinilised sümptomid võivad koertel varieeruda, kuid ühiseks jooneks on lihastoonuse tõus ja lihaste võimetus lõdvestuda. Haigushoo ajal tardub koer paigale, jalad jäigastuvad, ta kaotab tasakaalu ja kukub. Kokkukukkumise ajal ei kaota koer teadvust vaid ta lihtsalt ei suuda kontrollida oma keha. EF sümptomeid võivad haigel koeral põhjustada treening, erutus, stress ja hirm, kuid mõnel juhul ei ole võimalik haigushoogu esilekutsuvat ärritust tuvastada. Enamus juhtudel taastub koer haigushoost suhteliselt kiiresti, tõuseb üles ja tegutseb edasi nagu poleks midagi juhtunud. Samas võib esineda ka raskemaid juhtumeid, mille korral koer kannatab sagedaste üksteisele järgnevate haigushoogude käes, mis võivad viia püsiva neuroloogilise kahjustuseni.
Kuiva silma ja kähara karva sündroom (dry eye and curly coat syndrome, CC/DE)
Antud sündroom esineb ainult Cavalier King Charles spanjelitel. Haigus avaldub juba vastsündinud kutsikatel. CC/DE'l on kaks koosesinevat kliinilist sümptomit: kuiv silma sarvkesta põletik, mida põhjustab pisaravedeliku puudumine silmas, mistõttu silma pind kuivab ära ja see omakorda põhjustab tõsise trauma ning infektsiooni silmas, silma sarvkestas tekivad haavandid ja armid, mis on koerale väga valulikud ning põhjustavad osalist nägemise kadu; ihtüoosi sarnane nahahaigu on põhjustatud naha talitluse häirest, mistõttu on koera keha kaetud suurte kestendavate ja karvutute laikudega, karvastik on säbruline, karm ja kähar, ninapeegel ja käpapadjandid on tugevalt paksenenud. Haigus põhjustab koerale tugevat sügelust ja valulikkust. Käppade valulikkuse tõttu on koeral valus püsti seista ja kõndida. Selle sündroomiga kutsikad eutaneeritakse enamasti kohe peale diagnoosi saamist.
Nii EF kui CC/DE päranduvad autosoom-retsessiivselt, mis tähendab, et „haiged‟ on ainult need koerad, kes on pärinud haigust põhjustava geenivariandi koopiad mõlemalt vanemalt (mõlemad vanemad on „kandjad‟ ja/või „haiged‟). Aretuse mõttes peab vähemalt üks vanematest olema „puhas‟, et kõik järglased oleksid terved. „Testitud ja puhas‟ ning „geneetilise pärandumise kaudu puhas‟ on samaväärsed tulemused. Kandja-staatusega koera võib paaritada vaid puhta koeraga. Haige-staatusega koera paaritada ei või. Kandjate aretusest välja jätmine ei ole otstarbekas, kuna ahendab ebamõistlikult geenibaasi.
Aretuses kasutatavatel koertel haigust põhjustava geenivariandi kandluse kindlaks tegemiseks ja haigetel koertel diagnoosi kinnitamiseks on vajalik EF ja CC/DE osas DNA-testimine. Test teostatakse põsekaapest saadud epiteelirakkudest ning seda on võimalik tellida geenitestimist pakkuvatest laboritest üle Euroopa (näiteks Laboklin Saksamaal).
Degeneratiivne müelopaatia (degenerative myelopathy, DM)
Koerte degeneratiivne müelopaatia (DM) on progresseeruv seljaaju haigus, mis avaldub koertel vanemas eas (tavaliselt 7-8 aasta vanuselt). Selle geneetilise haiguse esmasteks kliinilisteks tunnusteks on tagajäsemete ataksia (liikumisvaegus ja kordinatsioonihäired). Haiguse hilisemas faasis tekib koertel tagakeha nõrkus (loom ei suuda enam püsti seista) ning tagakeha halvatus, millele järgneb hingamisseisak ja surm. Kliiniliste nähtude ilmnemisel viiakse üldjuhul läbi eutanaasia. Esmastest sümptomitest kuni surmani võtab keskmiselt aega 3-12 kuud.
DM on müeliinkesta lagunemine närvirakkude ümber. Müeliinkest katab ja kaitseb närviraku kiude ning toimib kui signaalirada, vahendades neuraalseid ja sensoorseid signaale aju ja jäsemete vahel. Müeliinkesta degeneratsiooniga DM korral ei suuda kesknärvisüsteem enam jäsemetesse signaale saata ning tundenärvikudede kaudu ka signaale jäsemetest vastu võtta. On teada, et koertel põhjustab haigust mutasioon superoxide dismutase 1 (SOD1) geenis. Punktmutatsiooni tulemusena on SOD1 geenis üks G nukleotiid vahetunud A nukleotiidi vastu, põhjustadades SOD1 valgus E40K missensmutatsiooni (valgu positsioonis 40 on glutamiinhape vahetunud lüsiini vastu). Haigus avaldub loomadel homosügootses olekus (2 vigast geenikomplekti) ehk on autosoom-retsessiivne, nagu CC/DE ja EFgi. üldjuhul ei avaldu DM heterosügootidel (1 vigane geenikoopia). On oluline märkida, et teatud juhtudel esineb ka nn. „vale positiivseid‟ ja „vale negatiivseid‟ tulemusi. Vale positiivne koer on homosügootne mutatsioonikandja (A/A genotüüp, testitulemus „haigestumisriskis‟), kellel eluaja jooksul DM ei avaldu. Selleks võib olla mitu põhjust, nagu liiga lühike eluiga või eriline kaitsev geneetiline taust. Vale negatiivne koer võib olla Sod1 geeni punktmutatsiooni suhtes kas metsiktüüpi (N/N) või heterosügoone (N/A) koer, kellel avaldub elu jooksul DM. Seda juhtub harva, ning see näitab, et DM-i avaldumiseks võivad olla veel mingid geneetilised või keskkonna tegurid.
Aretuse seisukohast tuleks vältida haigestumisriskis kutsikate sündi, ehk testitulemusega „haigestumisriskis‟ koera tohib paaritada ainult „puhta‟ tulemusega koeraga ja kahte heterosügooti (kandjat) ei tohi samuti omavahel paaritada. Mitte-aretuskoerte puhul on soovitatav teha DNA-test, kui vanemad on testimata ja koeral avaldub vanemas eas tagakeha halvatus.
Keskpika ahelaga rasvhapete dehüdrogenaasi puudulikkus (MCAD deficiency, MCADD)
Cavalieridel esineb ACADM-geeni mutatsioon, mis põhjustab võimetust omastada keskpika ahelaga rasvhappeid, mis jätab aju toitaineteta, kui toidus sisalduvad peamiselt keskpika ahelaga rasvad. Keskpika ahelaga on taimsed rasvad, näiteks kookosõli, palmiõli, kanepiõli jne. Sümptomiteks on erineva raskusastmega neuronähud ‐ väsimus, apaatia, epilepsia-laadsed krambihood, mis ei allu epilepsiaravimitele, fly catchers syndrome (nähtamatute kärbeste püüdmine). Sümptomid taanduvad, kui koer panna madala rasvasisaldusega dieedile ja välistada dieedis taimsed rasvad, sealhulgas kanepiõli, kookosõli jne. Kui koera toit ei sisalda suures koguses taimseid rasvu, ei pruugi MCADD homosügootidel sümptome elu jooksul kunagi avalduda, kuid kõiki epilepsia sümptomeid näitavaid cavaliere peaks mutatsiooni osas testima.
Autosoomsete retsessiivsete geenimutasioonide pärandumine:
Brahhütsefaalne obstruktiivne hingamisteede sündroom (BOAS)
BOAS on kolju ja koonu kujust (lai ja lühike) tingitud patoloogiline konditsioon, kus hingamisteede pehmed koed on kolju lühiduse tõttu kokku surutud ja takistavad normaalset hapnikuvarustust. BOAS anatoomiliste patoloogiate alla kuuluvad stenootilised (kokku surutud) ninasõõrmed, pikenenud pehme suulagi, ahenenud trahhea, ninakarbikute limaskesta kokkusurutus. Neist patoloogiatest tuleneb mitmeid koera elukvaliteeti halvendavad sümptomid nagu hapnikupuudus veres, termoregulatsiooni raskused, ülekuumenemise oht ka kerge füüsilise pingutuse korral, pingutatud ja häälekas hingamine takistatud õhuvoolu tõttu, tugev norskamine (uneapnoe) ja pidev nn reverse sneezing, oksendamine, rahutus, õhupuudus, minestamine hapnikupuuduse tõttu jne. BOAS võimendub tugevalt ülekaalu korral ja võib olla eluohtlik soojade ilmade, füüsilise pingutuse ja hingamisteede kollapsi korral.
BOAS olemasolu testitakse üldfuusilise testi ehk koormustestiga, kus koerale teostatakse põhjalik ülevaatus südametöö kontrollimise ja kehatemperatuuri mõõtmisega, misjärel koer läbib reipal kõnnisammul 1000m kontrollitud temperatuuri ja keskkonna oludes, misjärel teostatakse uus füüsiline läbivaatus südametöö jälgimise ja temperatuuri mõõtmisega. Seejärel koer puhkab 15 minutit rahulikes oludes ja puhkeperioodi järel teostatakse kolmas läbivaatus. BOAS-astet hinnatakse nelja-astmelisel skaalal ja cavalieri puhul tohiks aretuses kasutada ainult BOAS-0 tulemusega koeri, kes on üldfüüsilise testi läbinud probleemideta. Eestis saab BOAS-testi teha buldogide tervisepäevadel mitu korda aastas ja aretuses kasutatavad koerad võiksid olla testitud. Mittearetuskoertele on mõtet BOAS-testi teha siis, kui koeral esineb ebatavalisi hingamishelisid, koer ei talu koormust või temperatuuri, koer norskab häirivalt palju või kui arst kahtlustab koeral brahhütsefaalset hingamisprobleemi.
Meie aretuskoertel on tehtud uuringud kõikide järgnevalt kirjeldatud terviseprobleemide osas.
Südameklapirike
Cavalier king charles spanjelil esineb pärilik südameklapihaigestumus ehk endokardoos. Seda haigust esineb mitmel tõul vanemas eas. Klapirike on kõige sagedamini esinev südamehaigus ja igal kolmandal üle 10 aastasel koeral on klapirike. Cavalieril on antud haigus tunduvalt üldisem ja ilmneb tihti palju varasemas eas, isegi juba paari-aastastel koertel. Südameklapirikke tekkimise põhjus on seni täpselt teadmata kuid, uurimistulemuste põhjal võib siiski öelda, et tegemist on päriliku haigusega mida annavad edasi mitmed geenid.
Mitraalklapi puudulikkuse ehk regurgitatsiooniga on tegemist siis, kui vasaku vatsakese ja vasaku koja vahelise klapi sulgumine on häiritud. Mida suuremal hulgal klapp verd tagasi vasakusse kotta laseb, seda väiksem on vere hulk, mida vasak vatsake organismi edasi pumpab. Tihti eelneb cavalieridel tõsisemale klapipuudulikkusele mitraalklapi prolaps ehk osaline klapi kummumine koja poole vasaku vatsakese süstoli ajal. Enamasti on prolapsi puhul mitraalpuudulikkus kerge, kuid see võib aja jooksul süveneda ja põhjustada rasket klapipuudulikkust. Mitraalklapi puudulikkust mõõdetakse 6-astmelisel skaalal ja aretusuuringu puhul esitatakse südameuuringu lõpptulemus 4-astmelisel skaalal, kus 0 tähendab, et koer on aretuskõlbulik ja astmed 1-3 märgivad erineval tasemel klapipuudulikkust. Kuue-astmelise kaala esimesed astmed ei põhjusta üldjuhul mingeid kaebusi ega vaja ravi. Keskmise ja raske puudlikkuse korral tekivad esmalt südames ehituslikud muutused ning seejärel ka sümptomid. Ka raske mitraalpuudulikkus võib olla aastaid hästi talutav, kuna käivituvad südame kompensatsioonimehhanismid, kuid selline koer peab olema kardioloogi regulaarse kontrolli all, et südamepuudulikkuse ilmnedes saaks sekkuda enne, kui konditsioon muutub eluohtlikuks.
Sümptomiteks on eelkõige koormusel tekkiv õhupuudus (tugev lõõtsutamine, soovimatus liigutada, aga ka kehatemperatuuri tõus koormusel), väsimus ja letargia, südamepekslemine ja rütmihäired, köhatamine (eriti peale liikumist ja hommikuti ärgates), kõhupiirkonna laienemine. Kahjuks on sümptomite ilmnedes klapipuudulikkus juba kutsunud esile ehituslikud muutused südames ning selleks ajaks võib olla hilja veterinaari poole pöörduda. Seetõttu on eriti oluline, et ka kodukoeri, kes aretuses ei osale, vähemalt kord elus kardioloogi juures uurimas käidaks. Südant kontrollitakse kõigepealt kuulamise teel ja seejärel ultraheliuuringuga, mis ei võta kaua aega ja koera selleks narkoosi panema ei pea. Soovituslik on iga cavalieriga läbida südameuuringu kardioloogi juures vähemalt kord elus vanuses 4-8 aastat. Aretuskoertel on kohustuslik regulaarne südameuuringu läbimine (kuulamise teel kord aastas ja ultraheli teel iga kahe aasta tagant) ja paarituse ajal ei tohiks uuringu tulemus olla midagi muud kui 0.
Chiari-laadne malformatsioon ja süringomüeelia (CM/SM)
Chiari-laadne malformatsioon ja süringomüeelia (CM/SM) on progresseeruv konditsioon, mis koosneb kahest eristatavast, kuid omavahel tihedasti seotud patoloogiast. Antud seisundeid esineb nii koos kui ka eraldi mitmetel koeratõugudel, kuid Cavalier King Charles spanjelitel on märgatud sündroomi ebatavaliselt kõrget esinemissagedust. Chiari-laadne malformatsioon on iseloomustatav kolju kuklaosa moodustavate luude arenguhäirete ja väikeaju kaudoventraalse osa sopistumisega läbi suure kuklamulgu selgrookanalisse. Süringomüeelia korral on iseloomulikeks muutusteks seljaaju tsentraalkanali laienemine ja/või iseseisvate vedelikuga täidetud õõnsuste ehk süürinksite tekkimine seljaaju kudede vahele. Sündroomi täpne tekkemehhanism on veel välja selgitamata, kuid tõendid näivad viitavat, et CM on SM väljakujunemisel oluliseks põhjuslikuks teguriks. Uuringud on nii inimestel kui loomadel näidanud CM/SM puhul tugevat pärilikku tausta, mistõttu on selge, et probleem on geneetiliselt edasi kanduv. Hollandi koerte pealt on tehtud teadusuuring, mis väga selgelt näitas, et mida suurem osakaal on SM0 (puhas) uuringutulemusega koertel pesakonna sugupuus, seda suurema tõenäosusega on pesakonna kutsikad terved.
Süringomüeelia peamine sümptom on (neuroloogiline) valu ja sellest märku andvad erinevad valukäitumised. CM/SM põhjustab koertel tundlikkust pea-, kaela- ja õlapiirkonnas. Koer väljendab seda katsumisele ärritudes või niutsudes. Süringomüeelia võib põhjustada skolioosi, kohmakust, kukkumist, kehva kehaasendit, veidrat või eripärast liikumist, eriti esijäsemete puhul, samuti võib koer hüpates vokaliseerida (kiunatada, karjatada). Väga sagedane sümptom koerte puhul on kaela- ja õlapiirkonna tihe sügamine. Sügamisliigutust tehakse sageli ilma kehaga füüsilist kontakti loomata. See tähendab, et koerad kratsivad keha asemel õhku (nn iseloomulik õhukitarr). Kraapimiskäitumine on tavalisest sügamisest erinev, tahtmatu ja kontrollimatu. Haiged loomad kratsivad oma pea- ja õlapiirkonda ka kõndides, ilma peatumata. Kraapimiskäitumine on nähtavam jalutades, kui koer kannab rihma ning hommikuti, samuti ärevas olukorras või kui koer on elevil.
Sümptomite puudumisel süringomüeeliat ei ravita. Kui koeral esinevad sümptomid, nagu valu või sügamiskäitumine, siis parandatakse tema enesetunnet valuvaigistitega ning püütakse vähendada üleliigse seljaajuvedeliku kogunemist diureetikumidega. Ravimitega ei ole võimalik süringomüeeliat ravida, kuid need aitavad sümptomite vastu väga edukalt ja võimaldavad paljudel CM/SM-haigetel koertel säilitada kõrge elukvaliteedi mitmeteks aastateks. Iga juhtumi puhul määratakse ravi personaalselt ja ravimitele allumatute CM/SM juhtumite korral on võimalikud ka kirurgilised sekkumised.
Süringomüeelia esinemise tõenäosust vähendab tunduvalt pesakonna mõlemal vanemal teostatud MRI (magnetresonants) uuring ja ainult tervete koerte aretuses kasutamine. Aretusse tohiks võtta ainult koerad, kelle süringomüeelia tulemus on SM0 või SM1 - SM2 tulemus tähendab, et koeral on süringomüeelia ja teda ei tohiks aretuses kasutada. Chiari-laadse malformatsiooni tulemus on peaaegu kõikidel cavalieridel CM2 (95%), väga harva CM1 ja null-tulemusega cavaliere leidub terves maailmas käputäis. Mitte-aretuskoertel on mõtet MRI-uuringut teha siis, kui koeral on neuroloogilised või valusümptomid ja veterinaar kahtlustab süringomüeeliat.
Süringomüeelia hindamisel kasutatakse numbrilist skaalat nullist kaheni iseloomustamaks süringomüeelia astet ja tähelist skaalat a, b, c, iseloomustamaks koera vanust uuringu ajal:
SM0 - normaalne, puuduvad süringomüeelia tunnuseda;
SM1 - tsentraalkanali laienemine vähem kui 2mm;
SM2 - süringomüeelia (tsentraalkanali laienemine rohkem kui 2mm, pre-süürinks või süürinks);
c - vanus uuringu ajal 1-3 aastat;
b - vanus uuringu ajal 3-5 aastat;
a - vanus uuringu ajal üle 5 aasta.
CM astet määratakse samuti numbrilisel skaalal nullist kaheni, kuid 0 tulemusega cavaliere on kogu maailmas väga üksikuid ja ka 1 tulemus on harv, enamus cavaliere on tulemusega CM2.
CM hindamis-skaala:
CM0 - normaalne, Chiari-laadset malformatsiooni ei esine;
CM1 - väikeaju kummunud, kuid mitte sopistunud läbi suure kuklamulgu;
CM2 - väikeaju sopistunud läbi suure kuklamulgu.
Silmahaigused
*RD - võrkkesta düsplaasia ehk kaasasündinud võrkkesta arengu häire, mis jagatakse kolme raskusastmesse:
mRD - multifokaalne võrkkesta düsplaasia. Haigust peetakse pärilikuks. mRD puhul esineb koera võrkkestal kurdusid. Nende kurdude mõju nägemisele ei ole täielikult teada, kuid ei ole ka täheldatud nende mingitki mõju koera igapäevasele elule või elukvaliteedile.
gRD - geograafiline võrkkesta düsplaasia. Sellisel puhul esinevad võrkkestal laikudena muutustega alad, kas õhenenud võrkkest või siis juba ka irdunud võrkkest. Sellist düsplaasiavormi peetakse pärilikuks. Cavalieri, kellel on diagnoositud gRD, võib kasutada aretuses vaid juhul, kui valitud kaaslasel ei ole diagnoositud RD-d ja suguvõsas ei ole teada RD esinemist.
tRD - täielik võrkkesta düsplaasia. Sellisel juhul hõlmab haigus muudatusi kogu võrkkestal ja viib tavaliselt võrkkesta täieliku irdumiseni silma põhjast ning toob endaga paratamatult kaasa pimedaksjäämise. Koera ei tohi kasutada aretuses.
*HC - hereditary cataract ehk pärilik kae. Silmaläätse või selle kapslite läbipaistvuse kaotusel räägitakse kaest ehk kataraktist. Läätse või läätsekapslite muutused põhjustavad olukorra, kus valgus ei pääse enam võrkkestale. Nägemise kaotuse ulatus sõltub sellest, millisel määral on lääts hägustunud. Kae võib olla mõne õnnetusjuhtumi või haiguse tagajärg, vanadel koertel kaotab silmalääts samuti optilisi omadusi ja koeral on nn. vanaduse katarakt. Noortel kutsikatel esinev kae on kas tingitud ema tiinuse ajal põetud haigustest või silma arengu häiretest. Noortel koertel (1-6 aastat) esinev kae on tavaliselt pärilik. On olemas mitmeid erinevaid geneetilisi kae vorme millest enamik loetakse retsessiivseks. Cavalieridel esineb päriliku kaed suhteliselt harva ja selle diagnoosiga koeri ei tohi kasutada aretuses.
*PRA - progresseeruv võrkkesta atroofia. PRA puhul ei pruugi koer alati haigestuda, vaid ta võib olla ka haiguse kandja sealjuures ise haigestumata. PRA-d esineb paljudes tõugudes, haigusel on palju erinevaid vorme ja seda saab mõnel juhul diagnoosida 2-3 aastastel koertel aga võib avalduda ka alles 6-7 aastastel. Nägemine halveneb järk-järgult ja haigus toob kaasa pimedaks jäämise. Problemaatiline PRA vastu võitlemisel on pärilikkuse keerulisus ja see, et haigus võib avalduda alles täiskasvanul koeral, keda juba on aretuses kasutatud. PRA-d põdevat koera ei tohiks kasutada aretuses. Cavalieridel esineb haigust harva.
*Distihhiaas (ja trihhiaas) - ülemäärased ripsmekarvad silmalaugudel. Liigripsmelisus võib esineda nii üla- kui alalaul, üksikute oma reast väljaspool kasvavate ripsmete või topeltreana. Trihhiaasi puhul kasvavad ripsmekarvad või üksik karv ebaloomulikus suunas ja riivavad silma sarvkesta. Vale asendi või asukoha tõttu võivad ripsmed põhjustada sarvkesta ärritust, silmapõletikku, liigset pisaranõret ja nn silmade jooksmist. Distihhiaasi esineb kuni 16% cavalieridest. Kahte selle diagnoosiga koera ei tohiks omavahel paaritada.
Mittearetuskoertel on soovituslik lasta silmaarstil korra koera elu jooksul vaada üle koera silmad, eriti kuna cavalier on aldis sarvkestavigastustele. (Cavalier on tuntud oma julguse ja kartmatuse poolest ning võib sõna otses mõttes silmi pilgutamata roosipõõsasse linavästrikku taga ajama tormata, tulles sealt välja vigastatud silmadega, millest võivad jääda püsivad armid).
Patella luksatsioon
Põlvekedra sisse- või väljapoole paigaltnihkumus. Probleem esineb kääbustõugudel üsna tihti. Pärilikkuse mehhanism ei ole teada. Väiksekasvulistel koertel esineb enamasti mediaalne ehk sissepoole nihkumus. Haigus on kaasasündinud ja jagatakse raskusastme põhjal nelja kategooriasse. Loomaarst kontrollib põlve kompamise teel. Astme 1 korral tavaliselt sümptomid puuduvad ja loom ravi ei vaja. 2. ja 3. astme puhul võib märgata longet ainult siis, kui põlvekeder on oma asendist väljas. Koer hoiab tagajalga põlvest painutatuna ning toetub sellele 3-4 sammu tagant. 4. astme luksatsiooni korral on põlvekeder püsivalt oma asendist väljas ja tekivad tagajalgade teljemuutused. Tihti avastatakse probleem trauma järgselt, kuigi tegemist on kaasasündinud veaga. Kergema luksatsiooni puhul piisab ravimiseks koerale puhkuse andmisest ja valuvaigistitest. Raskemate luksatsioonide puhul on vaja kirurgiliselt sekkuda. Patella luksatsiooniga koeri ei soovitata aretuses kasutada. Kindlasti tuleks lasta põlvi kontrollida ka aretuses mitte kasutataval cavalieril, kui koeral esineb aegajalt hüppavat lonkamist või põlv seda katsudes „klõpsub‟.
DNA-testiga uuritavad haigused
Episoodilise kukkumise sündroom (episodic falling syndrome, EF)
EF on kirjeldatud ainult Cavalier King Charles spanjelitel. EF on mitte-progresseeruv haigus, mis reeglina ei lühenda koera eluiga ja osutub väga harva eluohtlikuks. See avaldub enamasti juba kutsikaeas (3-7 kuud), kliinilised sümptomid võivad koertel varieeruda, kuid ühiseks jooneks on lihastoonuse tõus ja lihaste võimetus lõdvestuda. Haigushoo ajal tardub koer paigale, jalad jäigastuvad, ta kaotab tasakaalu ja kukub. Kokkukukkumise ajal ei kaota koer teadvust vaid ta lihtsalt ei suuda kontrollida oma keha. EF sümptomeid võivad haigel koeral põhjustada treening, erutus, stress ja hirm, kuid mõnel juhul ei ole võimalik haigushoogu esilekutsuvat ärritust tuvastada. Enamus juhtudel taastub koer haigushoost suhteliselt kiiresti, tõuseb üles ja tegutseb edasi nagu poleks midagi juhtunud. Samas võib esineda ka raskemaid juhtumeid, mille korral koer kannatab sagedaste üksteisele järgnevate haigushoogude käes, mis võivad viia püsiva neuroloogilise kahjustuseni.
Kuiva silma ja kähara karva sündroom (dry eye and curly coat syndrome, CC/DE)
Antud sündroom esineb ainult Cavalier King Charles spanjelitel. Haigus avaldub juba vastsündinud kutsikatel. CC/DE'l on kaks koosesinevat kliinilist sümptomit: kuiv silma sarvkesta põletik, mida põhjustab pisaravedeliku puudumine silmas, mistõttu silma pind kuivab ära ja see omakorda põhjustab tõsise trauma ning infektsiooni silmas, silma sarvkestas tekivad haavandid ja armid, mis on koerale väga valulikud ning põhjustavad osalist nägemise kadu; ihtüoosi sarnane nahahaigu on põhjustatud naha talitluse häirest, mistõttu on koera keha kaetud suurte kestendavate ja karvutute laikudega, karvastik on säbruline, karm ja kähar, ninapeegel ja käpapadjandid on tugevalt paksenenud. Haigus põhjustab koerale tugevat sügelust ja valulikkust. Käppade valulikkuse tõttu on koeral valus püsti seista ja kõndida. Selle sündroomiga kutsikad eutaneeritakse enamasti kohe peale diagnoosi saamist.
Nii EF kui CC/DE päranduvad autosoom-retsessiivselt, mis tähendab, et „haiged‟ on ainult need koerad, kes on pärinud haigust põhjustava geenivariandi koopiad mõlemalt vanemalt (mõlemad vanemad on „kandjad‟ ja/või „haiged‟). Aretuse mõttes peab vähemalt üks vanematest olema „puhas‟, et kõik järglased oleksid terved. „Testitud ja puhas‟ ning „geneetilise pärandumise kaudu puhas‟ on samaväärsed tulemused. Kandja-staatusega koera võib paaritada vaid puhta koeraga. Haige-staatusega koera paaritada ei või. Kandjate aretusest välja jätmine ei ole otstarbekas, kuna ahendab ebamõistlikult geenibaasi.
Aretuses kasutatavatel koertel haigust põhjustava geenivariandi kandluse kindlaks tegemiseks ja haigetel koertel diagnoosi kinnitamiseks on vajalik EF ja CC/DE osas DNA-testimine. Test teostatakse põsekaapest saadud epiteelirakkudest ning seda on võimalik tellida geenitestimist pakkuvatest laboritest üle Euroopa (näiteks Laboklin Saksamaal).
Degeneratiivne müelopaatia (degenerative myelopathy, DM)
Koerte degeneratiivne müelopaatia (DM) on progresseeruv seljaaju haigus, mis avaldub koertel vanemas eas (tavaliselt 7-8 aasta vanuselt). Selle geneetilise haiguse esmasteks kliinilisteks tunnusteks on tagajäsemete ataksia (liikumisvaegus ja kordinatsioonihäired). Haiguse hilisemas faasis tekib koertel tagakeha nõrkus (loom ei suuda enam püsti seista) ning tagakeha halvatus, millele järgneb hingamisseisak ja surm. Kliiniliste nähtude ilmnemisel viiakse üldjuhul läbi eutanaasia. Esmastest sümptomitest kuni surmani võtab keskmiselt aega 3-12 kuud.
DM on müeliinkesta lagunemine närvirakkude ümber. Müeliinkest katab ja kaitseb närviraku kiude ning toimib kui signaalirada, vahendades neuraalseid ja sensoorseid signaale aju ja jäsemete vahel. Müeliinkesta degeneratsiooniga DM korral ei suuda kesknärvisüsteem enam jäsemetesse signaale saata ning tundenärvikudede kaudu ka signaale jäsemetest vastu võtta. On teada, et koertel põhjustab haigust mutasioon superoxide dismutase 1 (SOD1) geenis. Punktmutatsiooni tulemusena on SOD1 geenis üks G nukleotiid vahetunud A nukleotiidi vastu, põhjustadades SOD1 valgus E40K missensmutatsiooni (valgu positsioonis 40 on glutamiinhape vahetunud lüsiini vastu). Haigus avaldub loomadel homosügootses olekus (2 vigast geenikomplekti) ehk on autosoom-retsessiivne, nagu CC/DE ja EFgi. üldjuhul ei avaldu DM heterosügootidel (1 vigane geenikoopia). On oluline märkida, et teatud juhtudel esineb ka nn. „vale positiivseid‟ ja „vale negatiivseid‟ tulemusi. Vale positiivne koer on homosügootne mutatsioonikandja (A/A genotüüp, testitulemus „haigestumisriskis‟), kellel eluaja jooksul DM ei avaldu. Selleks võib olla mitu põhjust, nagu liiga lühike eluiga või eriline kaitsev geneetiline taust. Vale negatiivne koer võib olla Sod1 geeni punktmutatsiooni suhtes kas metsiktüüpi (N/N) või heterosügoone (N/A) koer, kellel avaldub elu jooksul DM. Seda juhtub harva, ning see näitab, et DM-i avaldumiseks võivad olla veel mingid geneetilised või keskkonna tegurid.
Aretuse seisukohast tuleks vältida haigestumisriskis kutsikate sündi, ehk testitulemusega „haigestumisriskis‟ koera tohib paaritada ainult „puhta‟ tulemusega koeraga ja kahte heterosügooti (kandjat) ei tohi samuti omavahel paaritada. Mitte-aretuskoerte puhul on soovitatav teha DNA-test, kui vanemad on testimata ja koeral avaldub vanemas eas tagakeha halvatus.
Keskpika ahelaga rasvhapete dehüdrogenaasi puudulikkus (MCAD deficiency, MCADD)
Cavalieridel esineb ACADM-geeni mutatsioon, mis põhjustab võimetust omastada keskpika ahelaga rasvhappeid, mis jätab aju toitaineteta, kui toidus sisalduvad peamiselt keskpika ahelaga rasvad. Keskpika ahelaga on taimsed rasvad, näiteks kookosõli, palmiõli, kanepiõli jne. Sümptomiteks on erineva raskusastmega neuronähud ‐ väsimus, apaatia, epilepsia-laadsed krambihood, mis ei allu epilepsiaravimitele, fly catchers syndrome (nähtamatute kärbeste püüdmine). Sümptomid taanduvad, kui koer panna madala rasvasisaldusega dieedile ja välistada dieedis taimsed rasvad, sealhulgas kanepiõli, kookosõli jne. Kui koera toit ei sisalda suures koguses taimseid rasvu, ei pruugi MCADD homosügootidel sümptome elu jooksul kunagi avalduda, kuid kõiki epilepsia sümptomeid näitavaid cavaliere peaks mutatsiooni osas testima.
Autosoomsete retsessiivsete geenimutasioonide pärandumine:
| EMA | ISA - puhas | ISA - kandja | ISA - haige |
|---|---|---|---|
| PUHAS | 100% puhas | 50% kandja 50% puhas |
100% kandja |
| KANDJA | 50% kandja 50% puhas |
25% puhas 50% kandja 25% haige |
50% kandja 50% haige |
| HAIGE | 100% kandja | 50% kandja 50% haige |
100% haige |
Brahhütsefaalne obstruktiivne hingamisteede sündroom (BOAS)
BOAS on kolju ja koonu kujust (lai ja lühike) tingitud patoloogiline konditsioon, kus hingamisteede pehmed koed on kolju lühiduse tõttu kokku surutud ja takistavad normaalset hapnikuvarustust. BOAS anatoomiliste patoloogiate alla kuuluvad stenootilised (kokku surutud) ninasõõrmed, pikenenud pehme suulagi, ahenenud trahhea, ninakarbikute limaskesta kokkusurutus. Neist patoloogiatest tuleneb mitmeid koera elukvaliteeti halvendavad sümptomid nagu hapnikupuudus veres, termoregulatsiooni raskused, ülekuumenemise oht ka kerge füüsilise pingutuse korral, pingutatud ja häälekas hingamine takistatud õhuvoolu tõttu, tugev norskamine (uneapnoe) ja pidev nn reverse sneezing, oksendamine, rahutus, õhupuudus, minestamine hapnikupuuduse tõttu jne. BOAS võimendub tugevalt ülekaalu korral ja võib olla eluohtlik soojade ilmade, füüsilise pingutuse ja hingamisteede kollapsi korral.
BOAS olemasolu testitakse üldfuusilise testi ehk koormustestiga, kus koerale teostatakse põhjalik ülevaatus südametöö kontrollimise ja kehatemperatuuri mõõtmisega, misjärel koer läbib reipal kõnnisammul 1000m kontrollitud temperatuuri ja keskkonna oludes, misjärel teostatakse uus füüsiline läbivaatus südametöö jälgimise ja temperatuuri mõõtmisega. Seejärel koer puhkab 15 minutit rahulikes oludes ja puhkeperioodi järel teostatakse kolmas läbivaatus. BOAS-astet hinnatakse nelja-astmelisel skaalal ja cavalieri puhul tohiks aretuses kasutada ainult BOAS-0 tulemusega koeri, kes on üldfüüsilise testi läbinud probleemideta. Eestis saab BOAS-testi teha buldogide tervisepäevadel mitu korda aastas ja aretuses kasutatavad koerad võiksid olla testitud. Mittearetuskoertele on mõtet BOAS-testi teha siis, kui koeral esineb ebatavalisi hingamishelisid, koer ei talu koormust või temperatuuri, koer norskab häirivalt palju või kui arst kahtlustab koeral brahhütsefaalset hingamisprobleemi.